Nõukogude Eesti kunst
Külastasin
hiljuti näitust pealkirjaga „Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti
kunst“, mis tutvustab Eesti kunstnike teoseid vahemikus 1940 – 1991. Näitus
asus KUMU-s ning sellele oli eraldatud eraldi korrus.
Näitus
oli oma olemuselt üsnagi mahukas ja väga mitmekesine. Oli esindatud väga
paljude kunstnike tööd ning erinevad stiilid. Sai näha nii propagandalikku
sotsialistlikku realismi, impressionistlikke teoseid, skulptuure kui ka
postmodernismi. Näitus oli jagatud väiksemateks ruumideks ning iga ruum
tutvustas erineva ajaperioodi ning erineva stiiliga töid. Vanemad teosed olid
näituse eesosas ning hilisemad tagumises osas. Kuigi näitus oli pigem kirju,
jättis see väga tervikliku mulje – teoste paigutus oli loogiline ja ülevaade
oli hea.
Näitusel oli palju teoseid, mis tekitasid emotsioone, kuid teistest enam jäi silma üks.
Aili Vint
Õhtule (1972)
Kui ma seda teost näitusel kaugelt märkasin, mõtlesin
ma kohe: „Oh, see on ilus!“. See teos meeldis mulle esimesest hetkest. Esimese
asjana haarab tähelepanu värvirikas suvine õhtutaevas ning teose fookuses
olevad kaks talutüdrukut. Teos tekitab harmoonilise, rahustava ja veidi
igatseva meeleolu. Kaks tüdrukut, kes mööda viljapõldu jooksevad, sümboliseerivad
justkui vabadust ja muretust. Teos kuuluks justkui romantismi – kasutatud on
maalilisi loodusvaateid koos inimestega, teose värvid on jõulised, tunda on
igatsust ja tugevaid emotsioone. Üks teose tõlgendamisviis on, et see
sümboliseerib igatsust vabaduse järele ning loojuv päike vana ajastu lõppu ja
uue lähenemist.
Teos on lõuendil õlimaal. Teos ise on pigem tume,
suurt rõhku on pööratud valgusele. Teose üldine koloriit on soe, domineerivad
pruun, punane ja kollane, kuid on kasutatud ka natuke külmasid toone – sinine ja
hall. Teos on terviklik ja esteetiliselt tohutult ilus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar